A Travellerspoint blog

P-P-P-PÕNEV

sunny 35 °C

Hakkasime mõtlema üks päev, et me ei mäleta millal me viimati nägime vihma. Julgen pakkuda, et kolm nädalat on meil olnud soojakraade üle 30ne ja vihma njetu. Päris palju on öelnud, et aiii ma olen niii kade, et teil seal soe aga uskuge mind see kuumus pole siin üldse nii tore...eriti kui nüüd viimastel päevadel on olnud üle 40 kraadi. Tuul, mis puhub on kuum ja kõrvetav, koju jõudes on kodu nagu sauna eesruum(kõik metallist asjad on kuumad ja hakkavad õhtu sealt ilusti õhkama soojust välja ) Ühesõnaga pole see elu meil miskit nii lill.

Natukene meie tööelust ka..

Ma vist mainisin, et töötame see aasta samas kohas kus eelmine aasta..pakime nektariine, virsikuid, ploome jne. Kui meil siin paar nädalat tagasi õhkasime., et tuleks jumal küll juba vaba päev siis nüüd on vastupidi. Hilisemad sordid ei valminud millegi pärast ja nüüd kuumuse tõttu ei saa neid korjata. Kiirel ajal töötasime mmmm 6?nädalat kus oli üks puhkepäev.

NB: JÄRGNEV TEKST ON KALLITE KOLLEEGIDE BLOGIST (hellejalauraaustraalias.blogspot.com.au ) ja sain neilt loa ka copy-pasteks:D :

Nagu mõned ilmselt juba kuulnud on, siis meie tööks on luuviljade (nektariinid, virsikud, aprikoosid, ploomid) pakkimine. Tegemist on täiesti tüüpilise liinitööga: viljad tulevad mööda liine, meie võtame need liinilt, vaatame, kas need sobivad kasti panekuks või mitte, sobilikud laome ilusti-kenasti kasti, koledad viskame järgmisele liinile, kust need lähevad kas mahlaks või siis teise klassi pakkimisliinile, kus pannakse kasti koledamad viljad. Ja ega vilju siis niisama kasti panna ei või, kõik käib ikka ilusti mustri järgi. Ühel päeval just avastasime, et meie jutt on selle töö ja nende ladumismustrite tõttu muutunud tavainimestele ilmselt täiesti arusaamatuks. Laused stiilis “no tegin seal siis seda viis-viis-seitset”, “kas see kolm-kolm-üheksa on magus liin vä”, “täna tegin mingeid eriti pabulaid, neli-neli-üksteist-neli oli vist” on meie jutus vägagi tavaliseks muutunud. Kõige hullem on see, et meie enda jaoks on need kõige loogilisemad laused üldse. Masendav, mida see töö meiega teinud on.

Kuna tegemist on tükitööga, siis meie palk sõltub otseselt sellest, kui palju me pakime. Seega on väga oluline, kas ja millise liini sa endale saad ning kes sinuga koos veel selle liini ääres on. Liine on meil seal kokku 26, pakkijaid aga tunduvalt rohkem, seega igaüks endale liini ei saa ning seetõttu käib päris tihe konkurents heade kohtade pärast.

IMAG0133.jpg Liinid pole loodud pikematele neidudele.

IMAG0129.jpg Aprikoosid..väga pabulad

IMAG0134.jpg Virsikute treid..kergem pakkida aga tükihind on 32-42 senti trei kohta.

packing.jpg Pole meie packing shedis tehtud aga selline on ka meie liiniäärne "elu"

Tööpäevi üritame huvitavamaks muuta eesti estraadiklassikat meenutades ja vahel isegi liini ääres kõva häälega lauldes :D mõnel eriti kehval päeval, kui tempot ei anta või viljad on koledad ja pehmed, on meie repertuaaris näiteks Getter Jaanist inspireeritud “me kõik jääme nälga, tean seistes liini ees”. Õnneks selliseid päevi väga palju ette pole tulnud. 

Aga nüüd siis lähemalt meie pakkimislao rahvast. Laias laastus jaguneb seltskond kaheks: kitsassilmad ja suursilmad. Alustame siis kitsassilmadest. Neile on meil välja kujunenud üsna omapärased, kuid tabavad hüüdnimed. Seda peamist seetõttu, et umbes kolmandal päeval, kui me seal töötasime, leidis meie vahel aset umbes järgnev dialoog: 
Laura: “Seal oli üks pilukas ka”
Helle: “Milline?”
Laura: “No see lühike” 
Ilmselgelt oli vaja pilukatel kuidagi paremini vahet teha. Järgnevalt toon välja mõned kõige silmapaistvamad/meeldejäävamad pilukad:

Pilumutt

– tema on selline umbes 40-aastane kitsassilm, kes on seal pakkimises töötanud juba päris mitu hooaega. Ta on kõige kiirem pakkija, kuid samas paneb ta ka väga palju halbu vilju kasti. Heal juhul tuleb sellest ainult temal jama, halval juhul saame kõik selle eest sõimata. Hommikuti on Pilumutt väga hoos. - jookseb juba enne ülemusi tööle, et endale koht krabada. Suhteliselt lapsik või nii. Kõige häirivam tema juures on aga see, et mõni kord (no tegelikult ikka päris tihti) korjab ta lihtsalt liinilt kõik viljad ära, niiet teised ei saagi mitte midagi pakkida. Üks päev võttis Helle lõpuks julguse rindu ja ütles Pilumutile ja veel ühele pilukale, et kuulge, jätke meile ka ikka midagi pakkimiseks. Algul Mutt ainult noogutas selle peale, aga hiljem, märgates, et Helle oli ka ta liini ära võtnud (ehkki ta ei olnud seal liini ääres juba umbes pool tundi olnud, vaid korjas suure hoolega Laura liinilt vilju ära), läks Mutt närvi ja kallas Helle pooliku kasti liinile ümber. See jõudis muidugi kuidagi ülemusteni ja Mutt sai selle triki eest kollase kaardi. Jah, meil jagatakse seal kollaseid ja punaseid kaarte nagu jalgpallis :D

Koeratõbine Duopüks

– ta on selline huvitav tüdruk. Alati, kui mõnel liinil on rohkem, kui 50 vilja, siis ta jookseb nagu oleks tulekahju vms. Ise vehib samal ajal kätega nagu mänguhoos koer vms. Ja kui liin on täiega täis ja hakkab kohe üle ajama, siis ta vehib samuti nagu tal oleks mingi kummaline haigus kallal, selle asemel, et täiega pakkida ja asi uuesti kontrolli alla saada. Seepärast ongi ta meie jaoks Koeratõbine. Duopüksi nimi on talle külge jäänud, sest tal on veider komme kanda pikkade pükste peal lühikesi pükse. Ei tea, kas see on mingi uus mood?!

Poisike

– algusest peale on meil olnud segadus, kas ta on poiss või tüdruk. Kuna üldiselt poisse pakkimisse tööle ei võeta, siis oletasime, et ta on lihtsalt poisilik tüdruk. Korra nägime teda ka naiste WC-sse minemas. Seega järelikult ikkagi tüdruk. Aga viimasel ajal on ta muutunud järjest poisilikumaks. Kannab poiste triiksärki ning käis juuksuris ja nüüd näeb välja täiesti nagu väike armas pilusilmne poiss. Ainus müsteerium ongi see, et miks ta siis ikkagi naiste WC-s käib…

Vennad

-  need on tegelikult 2 õde, kes on äraütlemata poisilikud. Ja kuna meie Triinuga oleme selle pakkimislao Õed, siis järelikult nemad peavad leppima nimega Vennad :)

Mütsiga tibi

-  ta on selline hästi poisilikult riietuv tüdruk, kellel on iga jumala päeva müts peas. Me oleme üsna veendunud, et ehkki tal muidu on umbes õlgadeni ulatuvad päris paksud juuksed, siis sellest hoolimata on tal keset pealage kiilakas laik, mida ta selle mütsiga varjab. 

Hiireke – väga hiirekese moodi tüdruk. Sellise halli. Alguses pakkis ta väga aegalaselt ja temast ei olnud ikka mitte mingit tolku. Nüüdseks on ta aga väga tüütuks muutunud. Ta tuleb su liini peale ja ei lähe ära. Ja ta lihtsalt ei lähe ära.. vahet pole palju sul vilju liinil on. Ja kui ta üksinda liinile või liini otsa satub siis teeb ta väga veidralt kiiret tempot.. saa siis nüüd aru..

Õnneks lisaks kitsassilmadele töötab meil seal ka päris palju suursilmi.

Helen

– tema on meie otsene boss. Väga tore naine, igati abivalmis, õiglane ja asjalik. Alati kuulab su ära kui midagi on vaja. 

Kvaliteedikontrollitädid Glenda ja Jenny

– nemad on päiksekiired meie päevas. Eriti Glenda. Tema on selline rikutud mõtlemisega kuuekümnendates tädike, kellel on alati midagi teravat öelda ja nalja saab alati palju. Iga kord kui nad tulevad meile näitama, mitu halba vilja me mingisse kasti pannud oleme, on nad ikkagi väga sõbralikud ja toredad.

Kõõrdsilmne patsutaja ehk=== Tony=== – tema asetseb hierarhias üleval pool enne mainitud Helenit ja all pool varsti mainitavat Kurja Onu. Kõõrdsilme patsutaja on ta aga sellepärast, et esiteks on tal silmad kõõrdis ning vahepeal käib ta meie vahel ringi, vaatab mida me teeme (et ikka punane külg viljadel üles poole oleks) ja siis patsutab vahepeal seljale ja ütleb et jätka, jätka.

Jenny poeg ehk Kompu – tema on üks neist, kes täis pakitud kastid ilusti aluste peale paneb. Alguses oli ta meie kõigi (eriti Triinu) silmarõõm, kuid siis saime teada, et tal on 4 last. Alates sellest hetkest hakkas ta iga päevaga meie jaoks aina koledamaks muutuma :D ise mõtlesime, et ehk oli asi ka selles, et tal kasvas habe aina pikemaks. 

Kuri Onu

– Tema on meie kõige suurem boss. Ükskord ta karjus meie kõigi peale ning pärast oli mitu päeva moraal väga madal. Ja temaga meid vahepeal ka ähvardatakse: “you don’t want Michael to come in and…“ või “if he’s in a bad mood…“. Aga nüüdseks me teda enam ei karda ja loodetavasti see asi ka jääb nii.

Kurja onu tütar ehk Hitler

– tõeline issi tütar. Ükspäev nägime kuidas ta enne pausi läks Kurja Onu juurde ja siis issi pani tütrekesele ilusti käed umber ja kõik oli ninnu-nännu. Kui ta alustas, siis ta arvas vist et ta omab kõigi üle võimu ning lähtuvalt tema käitumisviisist tuli talle ka hüüdnimi Hitler. Nüüdseks on ta aga leebunud ja enam ei ole tema kohta ühtegi halba sõna öleda.

Lõhnaõli-tibi ehk Lauren

- oli Helle suur sõbranna. Mingi hetk ta igatahes enam Hellega väga ei suhelnud ja nüüdseks on ta juba läinud. Lõhnaõli-tibi nime sai ta aga seetõttu, et pidevalt oli ta endale peale kuhjanud hunniku lõhna. Või deodoranti. Täpselt ei jõudnudki selgusele.

Iiri tibid

– 2 Iirimaalt pärit tsikki, kes teevad samuti oma farmipäevi nagu meiegi, kuid silmnähtavalt nad ei vaimustu sellest tööst. Parema meelega nad ilmselt pidutseks või suvitaks niisama. Nüüdseks on nad ka juba kuskil uutel asumaadel.

Need on siis meie töökaaslastest silmapaistvamad ja huvitavamad. Tegelikult on rahvast veel, aga kõikidest nagunii ei jõuaks kirjutada.

Jõulud möödusid meil päris toredalt, kõik oleks olnud täiuslik, kui oleks olnud kõik armsad inimesed kõrval. Kuna meile anti tervelt vaba nädal siis põrutasime kaheks päevaks Adelaide lähedale poolsaarele. Käisime väikses linnakeses, kus oleks olnud õhtu võimelik pingviine näha..selliseid imetillusid. Aga kuna me ei jõudnud pimedust oodata(hommiku vara panevad plehku..sööma..ja õhtu võtavad suuna tagasi) siis loodame, et näeme neid Melbourneis või vist isegi Tasmaanias peaks neid olema. Säästlikud inimesed nagu me oleme siis loomulikult ööbisime autos koos mõrverlike hetkedega, ilmeselgelt liiga palju õudukaid vaadanud:) Seal kus ööbisime oli päris kena vaade...piltidele on enamvähem jäänud midagi peale. Hommikul suutsime end korra ülesse ajada, et vaadata päiksetõusu ja pärast seda läbisime väikse matkaraja. Edasi – tagasi oli 3,4 km äkki? Lõbusalt alustasime allamäge kõnnakuga, ülesse tagasi nii tore polnud tulla..aga ellu jäime. Pärast seda sõitsime natuke edasi ja otsisime bensiinijaama. Meil punane tuli põles ja säästliku sõitu oli suhteliselt raske teha, sest pidevalt oli mäest ülesse mäest alla sõit. Loomulikult terhvas olema jõululaupäev kui kõik väiksemate asulate bensiinijaamad olid kinni. Hoidsime hinge kinni, et ikka jõuaksime järgmise asulani ning, et seal bensiinijaam oleks avatud. Õnneks oli avatud, kui poleks olnud siis arvatavasti oleksime end kuskile kerra visanud ja oodanud avamist:D Mul tulid lausa pisarad silma kui nägin bensiinijaama..ja noh kuna kogemus oli nii kehva siis laadisime paagi mõnuga täis. Ülejäänud päev aga möödus mõnusamalt..laineid püüdes . Küll oli mõnus! Päiksepõletus aga ei olnud enam nii mõnus. Aga me sellega üsna harjunud siin juba, sest ikka ja jälle ununeb päiksekreem ära..eriti kui väljas on mõnusalt tuuline ja tunne, et päike ei võta üldse:) 418104_515.._40960998_n.jpg

15909_5155..898536285_n.jpg Jõululaupäev.

Ahjaa ja saime uue auto..sellega on paaalju parem offroadi ju teha!

406002_455..425507793_n.jpg

Paari nädala pärast hakkame me uusi seiklusi otsima. Kõige pealt läheme Tasmaania ( natuke suurem saar kui Eesti) ning pärast seda liigume mööda idakallast edasi Sydney poole. Aga kõigest selllest järgmises posituses..mis arvatavasti tulebki uute reisimuljetega!

Seni aga teile kõigile palju päikest, armastust, rõõmu, tervist, headust!

Kallistades Reelu ja Aivo

Posted by austraalia 23:11 Archived in Australia

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

Comments on this blog entry are now closed to non-Travellerspoint members. You can still leave a comment if you are a member of Travellerspoint.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint