Kununurra

Heeiii.

Nüüd siis oleme õnnelikult Kununurras(u 6000 elanikku..kõigest). Praegu naudime täiel rinnal puhkust ja kolmpäevast hakkab meil tõsisem töö otsimine pihta. Praegu on viimane puhke päev aussidel..olid neil ju suured pühad siin, mitu head päeva. Ega meiegi siin tublid pole olnud..käime iga päev poes ja ostame lollusi kokku(ehk siis süüa:D).
Eile käisime tööd otsimas aga farmides ei liikunud keegi..õde mul rääkis ka, et aussis võetakse pühasid nii tõsiselt, et ei liigutata lille ka. Õige jutt. Kuigi pean kohe uhkumustama, et meil vedas siiski natukene ka. Ehk siis tegime 1,5 tundi tööd ja saime 100 dollarit! Päris hästi ju!! Nimelt läksime siis ühte pisikesse farmi, majast välja tuli suhteliselt vana mutike, nuga käes ja vaatas meid karmi ilmega. Meie aga ütlesime reipalt tere ja küsisime, et kas tal tööd on pakkuda. Mõtles tükk aega ..mõtles ja mõtles ja lõpuks ütles, et ma lubasin (vist iseendale?) , et kui keegi veel tuleb tööd küsima, siis ma midagi annan teha. Meie olime siis need õnnelikud, kes said midagi teha. Kõige pealt küsis, et kas oleme nõus harjadega natuke küürima pisikest põrandat ja annab 70 dollarit. Loomulikult olime kohe nõus..omavahel arutasime veel, et huvitav, kas ikka kuulsime õigesti, et äkki annab hoopis 17 dollarit..kuigi raha ju seegi. Töö tegime väledalt ära ja mutike vaatas, et me küürisime nii hoolega , et küsis, et kas me 30 dollari eest ei peseks kaks pisikest seinajuppi ära. Loomulikult olime jällegi nõus. Vanatädike oli nii õnnelik, kiitis, et oi sein on nüüd nii puhas..meie olime ka hirmus õnnelikud, et saime 1,5 tunni eest 100 dollarit. Muideks ta oleks meile veel tööd andnud aga tal sai raha otsa. Mul tekkisidki süümekad, et nii palju raha võtsime vastu aga samas ta ise ju pakkus. Rääkisime siis natukene tädikesega juttu ka..nimelt omab ta pisikest papaia farmi, kus on ainult üks tööline. Farmi aitab tal pidada vend. Võttis meie cv-d ja lubas talle anda, et võib olla on tal ka Aivo abi tarvis veel. Kahju oli ka temast, ta oleks ise pesnud ja möllanud seal aga tal on vähk ja tervist pole nii palju. Ja venna naine olevat ka vääääääga suur, et käib ainult poes. Vot sellised lood.

Aga ma siis natuke kirjutan meie Darwinist kuni siia tulekust.

Esimesel päeval läksime siis Litchfieldi loodusparki. Metsad põlesid, mis hirmus..ei tegelikult oli kõik siiski neil pargi korrashoidjatel kontrolli all. Põhimõtteliselt põletatakse seal kevadist kulu nagu meil Eestis..ainuke vahe on see, et neil hoitakse silma peal ja ei lasta majadel maha põleda Igatahes esimene peatus oli Florence kose juures. See on üks kohtadest, mis on aastaringselt lahti. Pisikese jalutuskäigu kaugusel parklast avanes ime mõnus vaade loodusele ja koskedele. Ronisime trepist alla ja voilaa...päris palju rahvast nautisid veemõnusid. Meiegi tegime pisikese supluse mõnusas puhtas (ja oi ,kui hea oli mitte soolases vees ujuda) looduslikus basseinis. Isegi paar kalakest oli seal, kes üldse ei pelganud inimesi..mina neid aga neid küll. Järgmine peatus oli Wangi falls-is. Imeilusad suuuuured kosed olid..pildid pole minu meelest üldse nii erilised. Nagu öeldakse..oma silm on kuningas..ja on ka! Päev möödus kuidagi nii kiirelt, et pärast loodusparki sõitsime umbes 50 km edasi ja hakkasime mõtlema, et kuhu me oma telgi püsti paneme. Lonley Planeti abil valisime omale mõnusa farm stay Adeleid Riveris, kus maksime ühe öö eest kahekesi 22 dollarit. Ja seal nägime ära ka meie esimesed kängurud. Juhuu Koht oli väga mõnus..karjamaal oli hobuseid ja hommikul oli mõnus ärgata linnulaulu saatel ülesse. Ja , mis mulle meedis kohe väga oli maalõhn..ja puhas vesi. Darwinis oli oi kui vastik kloorimaitseline vesi.
Teisel päeval ärkasime varakult ja liikusime edasi Kathrine suunas. Tegime pisikese peatuse Pine Creekis. Aivo nõudis peatust, mis hirmus. See koht oli kullapalaviku ajal siblimist täis linnake..seal kaevandati kulda. Praegu oli see väääääga vaikne külake..peaaegu, et väljasurnud kohake. Aivo oli hirmus vaimustuses..vaatas ja uuris ja puuris neid suuri raua kolakaid..ja rääkis hirmus tähtsalt(kujutas ette:D) kuidas vanasti need masinad töötasid..meeste värk noJa aaa..ja seal avastati Uraan ( ma väga loodan, et valesti meelde ei jäänud ) Pine Creekist oli veel umbes 100km Kathrine-i. Enne aga tegime pisikese sõidu Nitmiluk national parki..jällegi üsna pisikese(1,5 km) jalutuskäigu kaugusel parklast oli Edith falls. See teekond sihtpunkti oli juba natukene karmim kui eelmised. Kivine ja ülesmäge...kuna meil polnud õigeid jalanõusid ka , siis ega see kõige kergem jalutuskäik polnud. Aga vot vaade oli kõike seda väärt! Jällegi tegime mõnusa supluse basseinis ja nautisime mõnusat vaadet. Mulle no niii väga meeldis. Ja kahjuks piltidelt pole jälle väga aru saada, kui äge tegelikult seal oli. Mitte nii väga pisike roomaja oli ka mõnusalt päikest võtmas..panin (ja Aivo ka) sõbrast pisikese pildi ka facebooki Veel käisime Kathrine kaudu Nitmiluki pargis aga seal kõndisime lühikese matkaraja läbi..ja nagu ikka mäest ülesse. Ja vaade oli väga mõnsa..pruun jõgi oru(gude) vahel. Ja vaade kaugustesse oli samuti imeline..Seal oleksime saanud ka teha väikse kruiisi laevaga aga hind oli liiiiiiga krõbe..60 dollarit nägu. Usun, et see kruiis oleks meeldejääv olnud aga saime ka pisikese matkaga isu täis Kathrines magasime jällegi pikeses karvani pargis..maksime 29 dollarit kokku ühe öö eest. Koht oli mõnus aga mitte midagi nii väga erilist võrreldes sellega, mis meil praegu on. Siin Kununurras maksame 26 dollarit päevas ja vaade...mina armusin sellesse. Päevad ongi meil siiani möödunud basseinis ujudes ja vaadet nautides. Väga super puhkus! Siin on ka püsielanikke..neil on suuuuured bussid, telgid, karavanid uhkelt püsti ja elavad mõnusat elu. Üks pere on isegi enda telgi ette teinud pisikese maitsetaimede peenra

Nii, aga enne Kununurrasse jõudmist magasime ühe öö looduspargi telkimisplatsil. Öö oleks pidanud meil maksma 7 dollarit aga seekord saime tasuta. Koht oli iseenesest väga mõnus. Umbes 10km pikesest Victoria river külast. Rahvast oli ka päris palju sinna kogunenud..no nii umbes5-7 peret..ja kõigil olid paadid..ikka sellised suured. Aussied on ju sellised suured kalamehed /huvilsed..ja varahommikul(veel pimedas) hakkas sinna inimesi juurde veel kogunema..kümne ajal, kui käisime ka kalal(oi, kuidas mu isale oleks seal meeldinud kalastada..aga tegin seda meie mõlema eest. Saaki me ei saanud aga äge oli ikka spinngingut visata), siis lugesin ära, et seal oli üle 26 auto..ja ehk siis üle 26 paadi Aaa ja me ju väga vahvad matkalised..unustasime ära KÕIGE TÄHTSAMA asja..sääsetõrje osta! Põhimõtteliselt ärkasime hommikul ülesse, sest telki oli kuidagi sääski saanud ja mõelmad olime punne täis..ja loomulikult kõik kohad sügelesid hirmsasti. Aga polnud hullu ka, saime vähemalt vaadata päikesetõusu. Vahepeal oli plaan, et oleme veel ühe öö seal aga pärast sääskedega võitlemist otsustasime, et eiii ..edasi minek. Ja pärast paari tundi sõitu olime Kununurras.
Meie sõit siia oli Austraalia mõistes pisike(kokku sõitsime looduparkidega umbes 1100km) aga meie jaoks väga eriline. Vahemaad ühest kohast teisest olid üsna suured...ja kohakesed, mis jäid tee peale olid väga väiksed. Aga ma pole kunagi nautinud autosõitu nii palju nagu praegu..autosõit oli minu jaoks juba üks suur vaatamisväärsus. Aivo vahepeal ajas juba vihale oma jutuga:D “Oiiiii, täpselt nagu Kosovas..” Kosova siin ja Kosova seal...tegelt ta lihtsalt tahtis laiata:D Aga jah, Aivo käskis kirjutada, et kütus on kallim väikestes kohtades ja ka poodidesse ei tasu minna. Meie ostsime 2 jäätist ja coca ..arve läks “kõigest “15 dollarit. :D Ja tegelikult saime me veel palju targemaks..nüüd teame, et maanteede ääres on hästi palju puhkealasid, mis on mõeldudki,et pikkade vahemaade vahel puhata ja seda täitsa tasuta. Paljudes kohtades on lauad, toolid, vesi(aa mitte alati joomis kõlblik) olemas..kui vaja saab end ära pesta ka kiirelt.

Oeh, okei , ma lõpetan selleks korraks. Aivo juba käis uurimas, et mis romaani ma kirjutan Nüüd aga hoidke , et saaksime kiirelt töö, et saaksime jälle edasi liikuda! Ja teie olge seal ikka muhedad..suured kallid kõigile meie poolt