Meie tegemised.

Tervitused tööinimestelt!

Kui keegi ütleb Austraalia, siis paljud mõtlevad: oojeee SOE kliima. Aga ei, siin võib ikka päris jahedaks minna, kui on n.ö talv. Päeval on meil siin okei praegu- keskmiselt 20-25 soojakraadi aga oi öösel läheb siin kuradi kuradi külmaks..kraadiklaasi meil pole aga ilmateate järgi läheb osades kohtades temperatuur lausa miinustesse ja loomulikult mägedes võib lundki maha tulla. Nii, et me ei elagi päris paradiisis.
Lõpuks aga saime me jälle töö - aega läks aga asja sai Elame üsna pärapõrgus..nädalake elasime külakeses nimega Collarbreni, kus on pisike külapoeke, mis on mega kallis ja xajast tankla aga nüüd kolime töökoha juurde karavani, vähemalt on siis tööle 500m ja ei pea hommikuti/õhtuti 30 minutit „koju“ sõitma. Töö toimub meil graafiku alusel- 10 päeva tööl 7-19.00ni ning siis on 2 vaba päeva..siis saame natuke puhata ja toitu minna ostma 120km kaugusele linna Moree. Praegu tunneme mõnu, et elame pärapõrgus, sest raha on sada korda kergem säästa..aga üsna kahju on, et ei saa nii palju facebookis olla, sest levi on meil peaaegu, et 0
Aga meie põnevast tööst ka natuke. Töö on meil puuvilla tehases ehk puuvilla puhastusjaamas. Siia toovad farmerid puuvilla moodulid: ühed on nagu heinapallid, mille teevad kombainid automaatselt korjamise käigus ja vähem on suuri ristkülikukujulisi mooduleid nagu meie pressi peale pressisime kokku. Kuna iga päev tuuakse mooduleid juurde , siis tõstukijuht laeb „kaubast“ veoauto tühjaks ja viib oma puhastamise järjekorda ootama laohoone kõrvale suurele platsile. Moonbuggy juht viib neid järjest suurde masinasse, mis tükeldab pallid ära ja torude kaudu liigub puuvill teistesse suurtesse masinatesse, mis igat moodi kuumutab, hekseldab ja jumal teab mis möllu veel teeb, et puuvill saaks putukatest-sitikatest, lehtedes jms puhtaks. Aivo ülesandeks ongi kogu jama , mis on kogunenud suurte konteinerisse ära tühjendada ja viia traktoriga metsa vahele ära. Seda teeb ta umbes iga 30 minuti tagant ning kui aega üle jääb, siis aitab teistel koristada jne. Igatahes tubli ta mul on, sest teised töökaaslased ikka mainivad, et Aivo on ikka nii töökas Kui aga puuvill on ära puhastatud siis liigub see järgmisena väikesesse pressi, mis pressib taas kuubikud aga väiksemad, kivikõvad ja ilusalt puhtad. Põhimõtteliselt võin öelda, et olen taas liinitööline..oleme ühe naisega eraldi ruumis, kus üks on ühel pool liini ja teine teisel pool ja ootame muudkui kuubikuid(tulevad umbes iga 1,5 minuti järel), millele tõmbame koti ümber ja liin viib need suurde laohoonesse. Kuna me iga 3 tunni tagant vahetame poolt, siis saame mõlemad võrdselt rabeleda ja puhata, sest ühel pool liini on palju kiirem ja vastutusrikkam töö ehk siis chillim pool hoolitseb, et oleks piisavalt kartulikoti moodi kotte, mis saab peale tõmmata kuubikutele ning teine võtab kibe kiirelt kuubikust tükikese puuvilla, paneb koos teatud järjekorra numbriga kile vahele, (mille peab iga 60ne tükikese järel kibe kiirelt rulli keerama, sildid peale kirjutama-kleepima ja uue kile panema masina vahele, et saaks rulli keerata) veel peab kiiremal pool olev jälgima, et sisse skännib õige kuubiku pileti ja kinnitab kotile teatud numbriga lipiku ning loomulikult aitama panna koti kuubikule ümer..kirjutada on raske täpselt aga nagu aru saate, siis üsna pudru ja kapsad:D Esimesel päeval kuni lõunani ma mõtlesin, et mis kuradi jamasse me end tõmmanud oleme aga õnneks sain kiirelt liigutused selgeks ja sain isegi kiita, et ma nii kiirelt õppisin. Minu tiimikaaslane Stephanie olevat nädalake mõistatanud, et mis ja kuidas peab tegema Ma loodan, et ma ära ei sõnu aga praeguse seisuga ma pole jamasid kokku keeranud ja olen ilusti hakkama saanud. Jeei Töökeskkond on meil väga müra rikas-sp kanname ka kõrvatrope ja kuna seal on ka palju igasuguseid masinaid, mis võivad katki minna, siis kanname kiivreid ja rauast ninaga saapaid. Aaa ja muideks enne, et me üldse võisime tööga alustada, pidime me tegema arstliku ülevaatuse, kus meid kaaluti, mõõdeti, mõõdeti vererõhku, kontrolliti silmanägemist ja kuulmist..ja loomulikult võeti pissiproov, et tuvastada , kas oleme narkootilisi aineid tarvitanud- õnneks meil sellist viga pole ja saime kõigest ilusti läbi..pluss saime teada, mu kuulmine on kohe väga hea ja me aivoga peaksime regulaarselt end venitama, sest me oleme kanged nagu puuhobused:D Töökaaslasi on meil muidugi megalt palju- päevases vahetuses on meid kokku umbes 10, sama palju on neid ka öises vahetuses, pluss mitu kontoritädi ja juhataja. Suur kirju perekond Suurem osa töötajatest on kohalikud..meiesuguseid reisijaid on peale meie veel paar tükki, enamikes teistest kohtades on vastupidi, et suurem osa töötajatest on bäkkerid. Sellest hoolimata on kõik väga toredad ja sõbralikud. Ütleme, et praegu veel läheme hommikuti tööle hea tujuga ja miski pole vastumeelt Jah noh, kuna meil on töötunde nii palju ning ületunde tasustakase heldelt, siis ei saa ka palga üle kurta Nüüd te siis teate, et oleme taas tööloomad ja eluga igati rahul! Teile aga ilusat algavat suve ja ma ütlen...ma/ me oleme varsti kodus! Aivo arvatavasti tuleb natuke hiljem järgi aga ma ei lase tal kauaks siia jääda!

Kallid teile!!

Pildid ka, mis leidsin googlist:

No nii..aeg anda jälle märku , et kuidas meil kõik sujub. Otsa sai meil töö puuvilla farmis, kus töötasime järjest 18 päeva ehk 227 tundi..valatud sai nii higi, pisaraid(minul ehk reelikal.) ja verd (ka reelikal..õnnestus vastu nina pangega saada:D:D)

Kõige pealt siis meie kodust ja majakaaslastest. Koduks oli meil 3 toaline pisike maja keset põlde, mida jagasime 3 kutiga - Tomi, „ australian guy“ ehk Roryi ja Grantiga. Kui esimestel päevadel olin õhinas, et oh, need kutid on küll mega puhtad raudselt, sest kuttidel olid suuremad ilutoodete varud kui mul- hambavalgendajad, geelid, lõhnad ja suuuuuuuuur, ikka kohe tõsiselt suur kogu erinevaid vitamiine..ühesõnaga hoolitsesid enda eest rohkem kui mina ja Aivo kokku! Aga sellega oli ka kõik..sest ma pole elus kohanud nii laisku ja räpaseid olevusi kõige muu suhtes:D Sööginõud kraanikaussi jõudsid alles laualt siis, kui mina need sinn panin ja ära pesin või ikka tõsine häda oli käes..nende mustad riided vedelesid igal pool..uhkelt tatsasid pärast tööpäeva mustade jalanõudega tuppa...Õudne!:D Ja ega väga palju ei jõua teiste tagant koristada pärast pikka tööpäeva. Kui see lohakusest ja laiskusest kodus kui ka tööl mööda vaadata, siis nad on väga vinged inimesed! Päriselt!

Tööst ka natukene. Meie ametinimetus oli module press operator ehk me istusime suure masina peal ja liigutasime kahte kangi ülesse-alla ja edasi-tagasi(vahest tundus nagu mängis telekamängu), mis pressis puuvilla kokku tihkeks kuubikuks. Mainin kohe ära, et me tegime üle 120 kuubiku ja ühe kuubiku väärtus on u 18tuhat dollarit Kõige raskem osa tööst oli koorma mahalaadimine(ühte pressi läks vähemalt 7 koormat ja rohkem) ehk kui toodi veoauto moodi asjandusega- bollbuggyga- koorem, siis pidi pehme vati sees tatsama ja möllama, et võimalikult vähe masin mööda kallaks. Kahekesi oli okei- sai kiirelt kõik tehtud aga üksi ma vahest võitlesin elu eest..aga samas oli hea trenn pehme vati sees tatsamine! Aga kuna presse oli 4 ja meid pressijaid oli 5 siis üks meist (tavaliselt mina või Aivo..teised olid liiga laisad) pidime taga ajama rehaga maha kukkunud vatti ja käima teisi abistamas. Minu jaoks oli see kõige tüütum tegevus, sest iga pisemagi vatitupsu pidi ülesse võtma ja see polnud väga tore tegevus...eriti arvestades, et esimese ja viimase pressi vahemaa oli mitu sada meetrit ning mugavate jalanõude asemel olid suured lahmakad meeste turvasaapad, mis hõõrusid jubedat moodi. Ning ühekorra kui julgesin istuda( 5 minutit), sest olin olnud koristaja/abistaja ametis olnud terve päev siis läks ülemus ehk suur tõpranägu Aivolt küsima, et miks Reelika istub? Kogu aeg ju peab midagi tegema! Meie tahame siia ainult tublisid töölisi! Oi, kui Aivo rääkis mulle, et suur tõpranägu nii oli öelnud, siis olime mõlemad nii vihased ja palju puudu ei jäänud , et oleksime sealt ära tulnud..isegi läksime bossi otsima aga ei leidnud nagu kiuste teda enam. Praegu mõtlen, et see oli lihtsalt halb juhus, sest kui oli poiste kord koristada/abistada siis nad alati kadusid ära, et lõpuks tegime meie Aivoga topelt tööd..aga seda ei märganud keegi:D
Peale meie ehk pressijate oli tiimis veel 2 traktoristi, töödejuhataja Bernie(minujaoks Barni- see karuke sealt magusate maiuste maalt vms reklaamist:D)ja puuvilla korjajatega sõitsid suur tõbras ja toredam onu, kes oli samuti üks farmi omanikest, vahest käisid meil abis farmeri lapsed ning loomulikult armas tõpranäo kutsu Molly. Kõige suurem pluss asja juures oli see, et me ei pidanud ise enda söögi pärast muretsema(v.a hommikusöök), sest meil oli isiklik kokk Donna(ühe traktoristi naine), kes iga päev tegi meile lõunaks võileibu, mis olid küll imemaitsvad aga tüütasid ära, sest kaua sa neid võileibu suudad süüa? Õhtusöögiks tegi ta meile alati midagi maitsvat ja kodust. Njämm
Viimase tööpäeva lõpus oli meil suure tõpra kodus väike pidu, kus mängisime piljardit ning tipphetkeks oli Gangam stylei järgi tantsimine.Tõpranägu jõi end kiirelt purju(ning jootis järjest teised ka purju) ning muutus natuke ebameeldivaks vanameheks. Rääkis eelmistl aastatel töödanud neiudest ja nende kuumadest kehades jne..ja tegi kommentaare minu kohta,mis tegi minu olemise eriti ebamugavaks..ta naine ütles mulle mitu korda,et ära pane tähele teda. Õnneks me kaua Aivoga seal vastu ei pidanudki, sest 2 pokaali veini ja shot kangemat tegi kiire töö
Nüüd elame ja laiskeleme endiselt keset põlde oma armsas kodukeses. Loodame saada cotton gini ehk tehasesse kuhu viiakse pressitud moodulid, kus need puhastatakse. Elame näeme ning loodame parimat!

Ilusat kevadet!

Aivo tähtsalt jutustamas

bollbuggy ehk traktoril on suuuuur järelkäru

Päikseloojangud olid ühed ilusamaid mis ma näinud siiani olen

Olen jälle blogi jättnud unarusse aga yritan natukene kirjutada meie viimaste nädalate tegemistest.
Põhimõtteliselt pärast Tasmaaniat me võtsime suuna NSW poole..aga Sydney seiklustest ma vist juba kirjutasin. Pärast Sydneyt hakkasime veel ülesse poole sõitma mõttega, et hakkame juba vaikselt tööd otsima. Ilmadega meil kohe üldse ei vedanud, vihma ainult kallas ja kallas. Elasime üle ka väikese tormi, mis poleks hullu olnud aga kuna me ööbisime autos siis see oli üsna piinarikas..kõik riided olid niisked ja märjad. Vastik. Ilma paranedes hakkasime sisemaa poole liikuma ja meie õnnetuseks oli tee suletud tänu hiljuti olnud tormile. Uurisime, et kunas siis meil on lootust saada linna kuhu oli plaaninud minna siis öeldi, et mäe likvideerimisega teelt läheb vähemalt paar nädalat ja näitasid kaardi pealt kuidas minna ringiga(100km põige). Egas siis midagi ja hakkasime liikuma. Ööbisime kuskil tee ääres, sest päev oli jälle õhtusse jõudnud. Järgmisel päeval läksime lõbusalt edasi kuni tee läks kruusateeks..mõtlesime, et ahh see vast mingi väike lõik ja kimasime muutkui edasi. Lõpuks läks tee niiiiii hulluks, et me pidime sõitma u 40km tunnis üle 200 km. Tagasi me ei hakanud ka sõitma lootes , et iga hetk läheb tee paremaks..ja ei tahtnud alla ka anda. Nalja sai ja sõitsime siis põhimõtteliselt terve päev seda 200km ja teine päev veel sealt edasi Narrabrisse kuigi oleks pidanud saama hakkama paari päevaga. Ise naersime, et see on kindel märk, et me poleks siia pidanud tulema,s est me pole iial nii palju jamanud, et saada sihtpunkti ja üks takistus tuli teise otsa... Narrabris jagasime uhkelt cvsid ja ööbisime karvanipargis/motellis, kus hakkas omanikul meil nii kahju, et telgikoha eest andis meile kaheks päevaks sama rahaeest motellitoa. Oi me olime õnnelikud, sest me polnud juba peaaegu, et kuu aega voodis maganud ja telekat näinud. Häid inimesi siin ikka leidub Töö pakkumisi aga ei tulnud kuskilt ja läksime lõbusalt edasi teistesse linnadesse. Ütleme nii, et me pole kunagi nii palju cv-sid jaganud, ja tööd käinud küsimas siin..meil on alati kiirelt näkanud. Aga alati ei saagi vedada Jäime väiksesse linna Wee Waasse pidama, kus võtsime 2 nädalaks toa. Vahepeal sai Aivo töö teisse linna ja ma jäin üksi sinna üsnagi pommiauku. Õnneks läks nädal kiirelt, sest aitasin seal tubasid koristada ja isegi üheks nädalavahetuseks pandi mind valvaja ametisse, sest omanik ise läks kodu, mis oli umbes 300km kaugusel. Vat , kus usaldavad siin täiesti võõraid inimesi
Aivo väikesest töökogemusest ka. Ta sai agentuuri kaudu puuvilla farmi tööle, kus ametiks oli traktorist. Ma päriselt täpselt ei saanud aru millega tegeles..vist oli kultiveerimine. Traktoriga sõitmine talle seal loomulikult väga meeldis..istus kondikaga kabiinis ja vaatas, kuidas gps ise juhib kuhu minema peab jne. Ta oli väga rahul, et kerge töö aga hea raha. Talle ei meeldinud üldse sealse farmeri suhtumine , sp ta ka sealt ära tuli. Farmer oli olnud vanem mees ja üsna terava ütlemisega, karmi olekuga. Ühele poisile ütles, et kui sa kohe hakkama ei saa siis võid kohe minema hakata. Tavaline oli olnud, et saatis inimesi poole päeva pealt minema jne. Aivo ise ütles, et ta raudselt oleks hakanud temaga natuke läbi saama aga kuradi raske on ikka teha tööd, kui tead, et kui miski ei meeldi, siis aetakse ära või nii.
Nüüd aga oleme tagasi Narrabris, kus oma tööotsingutega alustasime. Saime Aivoga koos tööle puuvilla farmi, kus on peale meile veel päris palju kohalikke ning 2 bäkkerit- inglane ja šotlane. Muidu toredad poisid aga minu meelest pugesid liiga palju farmerile..aga elame ja näeme, et kui tublid tööinimesed nad on. Farmer ise tundub väga lahe olevat. Hästi sõbralik ja muretses, et kas meile ikka elamine meeldib jne. Mulle tundus, et ta ei võta meid kui bäkkereid või, et kui odavat tööjõudu.
Elamine on meil igati okei: 3 magamistuba, köök, pesuruum, vets, elutuba. Kõik on puhas ja vägagi korras. Ma kardsin hullemat, sest Aivo, kui töötas minust eemal teises farmis, siis seal oli nii hull, et ta tahtis sealt kohe ära põgeneda:D Voodi oli täis olnud hiirepabulaid, elus/surnuid putukaid ja mutukaid. Suur pluss on siin meil ka see, et söögi ärast me muretsema ei pea. Farmeri naine teeb meile lõuna- ja õhtusöögi ise. Peame küll selle eest maksma aga super on see, et ei pea pärast pikka tööpäeva muretsema, et mida teha jne. Töönädalad on 60-80 tundi, mis ma arvan, et on väga hea raha teenimiseks. Töö ülesannetest kirjutan teinekord, sest meil oli täna alles väike sissejuhatav päev ja tööd hakkame rügama arvatavasti homme. Järgmise korrani siis!
Varsti näeme!!

PS pilte saate vaadata siit meie uuest kodust :

https://plus.google.com/photos/100215238250980337172/albums/5859101067379680369?authkey=COD1sumq7snXFQ

Kirjutan lühidalt, et mis meist sai peale imelist Tasmaaniat. Viimase öö veetsime sadama lähedal turistipargis, mis oli ausõna kõige ebameeldivam koht, kus oleme üldse olnud. Igal pool olid hoiatavad isekirjutatud plakatid, et ärge laadige enda asju köögis ja mujal, ärge tehke seda ja toda..kõige nõmedamad olid omaniku ähvardused , et paneb köögi kinni. Nagu mismõttes?
Sõit praamiga sujus Melbournei leebelt, ei olnud ka tagasi tulles suurt tormi ..õnneks. Melbourneis panin enda targa mobiili tööle, et juhataks meid kiirelt lähimasse tasuta kämpimise alasse. Natuke üle tunni sõitu ja juhatas meid üsna pärapõrgu metsa, kus pimedas otsisime kohta kuhu saaks end parkida. Vist oleks pidanud minema karvaniparki? Polnud hullu..hommiku ärkasime ja kihutasime väikesesse linnakesse, kus pommitasime küsimustega, et kuhu minna ja mida teha ja kuidas oleks kõige huvitavam minna Sydneisse. Pani meile vägeva plaani kokku aga siis tundus, et liiga pikale veniks see kogu lugu ja otsustasime , et ei hakka seiklema ja hakkasime kohe Sydney poole liikuma.Kui aus olla, siis seal lähiümbruses polnud midagi nii väga erilist avastada ka .Päev hiljem olimegi Sydneys. Ma natuke olin närvis, et kuidas ja kuhu läheme, sest ma ei olnud saanud üldse tegeleda meie reisikavaga. Õnneks laabus meil kõik jälle ilusti. Panime minu targa mobiiliga taas tööles, mis juhatas meid linnale üsna lähedale ostukeskusesse, kuhu saime jätta tibu tasuta ja ise saime kergelt linna. Õnneks ei pidanud kümne erineva bussiga seiklema ja saime ühe bussiga ooperimajast 5 minuti jalutuskaugusele. Aga minu tark mobiil pole alati nii tark..nimelt oleks pidanud meil sadama vihma tema andmetel aga paistis hoopis päike. Sydney iseenesest on väga väga suur, ropult tiheda ja ropult närvilise liiklusega. Me mõlemad tundsime, et tahame ruttu ruttu Austraalia ühe suurima ikooni- ooperimaja ära vaadata ja ruttu ära põgeneda. Mõtlesime alguses enne sinna jõudmist, et ehk oleme paar päeva ja naudime suurlinna mõnusid aga ei, meile see närviline keskkkond ei sobi..Natukene kahju on, et ei näinud imeilusaid parke vaadetega linnale(pidavat olema ühed maailma ilusamad), kuulsat kohalike seas väga armastatud Bondi beachi..Kui sõitsime tagasi auto juurde, siis bussis oli üsna huvitav olukord. Bussi sisenesid 3 noort neiut vankritega, üks neist viisakalt ütles, et kas saaksite liikuda, ma pargin end lapsega siia(tagapool enam sellist kohta polnud)..mutt viskas vihase näo ja kõndis minema. Teine noor neiu ütles samuti viisakalt teisele mutile, et kas saaksite liikuda palun teisele istekohale..mutt käratas vastu, et mismõttes??Ma peaksin sinu meelest seisma püsti? Mul vajus karp lahti...sest üldse kogu bussirahvas vaatas sellise näoga neiusid, et mida te siin teete.. ja keegi peale bussijuhi ei aidanud neid bussist välja. Aivo hakkas minema aga bussijuht jõudis ette..ja üks tüüp lihtsalt vahtis mokk tõllakil Külastasime ka Palm beachi ehk võttepaika , kus filmitakse Kodus ja võõrsil kaadreid. Suurem osa võtetest loomulikult filmitakse Sydneis stuudios..ligipääs oli ainult meil rannale ja kioskile, mida ka renoveeriti. Kioskis pidavat töötama Colleenile väga sarnane vanadaam, keda me ei näinud kuna see oli juba suletud. Koht isegi tuli meile tuttav ette aga pettunud olime siiski, et sattusime halval ajal..aa ja ooperimaja ka muideks renoveeriti osaliselt.
Järgmine sihtpunkt oli sinimäed ehk blue mountains. Nüüd ma krjutan meie kurvast saatusest. Täiesti ilmeasjata tegime selle põike! Esimene õhtu, kui jõudsime siis saime natukene enda ööbimiskoha juures nautida vaadet aga siis otsutas ilmataat, et saadab suure vihma sinna. Ma olin nii kurb ja vihane, sest kuna nähtavus oli paarkümmend meetrit tänu udule ja vihmale, loomulikult polnud meil mõtet seal matkama hakata..Nüüd, kui seda kirjutan, siis muutun jälle nii kurvaks, sest tõesti meil jäi väga palju ilusaid kohti nägemata. Parki iseenesest on muidu väga hea ligipääsuga. Enamus lookoutide juures oli asula ja informatsioonipunkt ning põhiliste kohtade juures oli lausa tehtud meelelahtuspark, kui seda võb nii nimetada.. meelelahtus park koosneb kahest erinevast kaabelsõidukist, mis veab turiste erinevatest punktidest erinevatesse punktidesse..muidu oli ka seal maailma suurima kaldega rongirada, mis aga on hetkel suletud..kui õigesti mäletan, siis vist jäädavalt...Sama targalt, kui sõitsime sinna sõitsime tagasi Sydney poole Newcastelisse. Just natukene aega tagasi anti NSW(osariik, kus hetkel oleme) tormihoiatus. Tuul on tõesti mega suur ja vihma sajab nagu oavarrest...Homme hakkame Brisbaine poole põgenema..ehk on seal rohkem päikest.
Aidaaa!

09.08.12

Nonii..8. Veebruaril oli meil viimane tööpäev QFM Packing shedis, mis möödus üsna huvitavalt. Kuna mul oli ka sünnipäev siis hommikul Aivo äratas mind koogiga , millel põlesid küünlad(unustasin ära lugeda aga loodetavasti oli neid seal ikka 22 mitte rohkem) ja laulis nagu linnuke. Arutasime veel , et loodetavasti töölt keegi ei tea, et mul on sünnipäev..ja ei teadnudki kuni üks töökaaslane facebooki avarustes seda avastas. Soovis viisakalt õnne ja rääkis veel mõnele, kes samuti soovisid õnne kuni...kuni tuli lõunapaus. Seinal oli suur uhke plakat Happy Birthday Erica! Kõik soovisid õnne ja Aivo naeris, et olin näost punane nagu redis..aga ega plakatiga ainult ei piirdutud. Iga päev saavad pakkijad lehed, kus on kirjutatud, et palju eelmisel päeval pakiti..ka sinna oli kontorionu John trükkinud suurelt, et Erical on sünnipäev..et ikka kõik teaksid seda, kes veel aru ei olnud saanud:D Isegi üks aasia tüdruk soovis õnne(millegipärast suur-ja väiksesilmsed hoidsid eraldi). Ja ka see veel ei olnud kõik...meie supervisor Helen(raske on täpelt kirjeldada aga ta ei ole selline naine, kes kallistab ja musitab kõiki..jätab natuke karmima mulje kuigi meid aivoga ja tüdrukuid, kes meid reetsid:D , hoidis väga)ühesõnaga Helen ilmus välja suuuuuuuuuuuuuuuure küünlaid täis pavlova koogiga välja. Kõik rõõmsalt laulsid mulle sünnipäeva laulu ja ma ma tundsin, et ma muutun veeeeel punasemaks näost. Nii tore ja suur üllatus ikka! Pärast Helen küsis, et kas sul oli häbi, et sa näost nii punaseks läksid..mul ei olnud häbi, kui vaid siis, et mul polnud midagi enda poolt pakkuda. Naeris, et said hommikul teada, et mul sünnipäev ja saatis kiirelt kiirelt kontorionu Johni poodi koogimaterjali järgi. Nii kaua kui me seal töödanud olme, pole kellegile õnne soovitud nii suurelt ehk mul on väga hea tunne olla nii eriline Päeva lõpus jätsime kõigiga hüvasti..ma ei liialda aga Helen oleks peaaegu nutma hakanud ning kallistas mitu korda hirmsasti! Ütles, et tal on nii kahju meid ikka ära lasta..uuris mitu korda, et kas me mitte kuidagi ei saa tagasi minna. Mina olin ka tubli pakkija aga Aivot taheti veel vähem ära lasta, sest ta mul nii tubli ja kiire ju! Ma vist polegi kirjutanud mida ta tegi..tema ülesandeks oli teha kastid ja panna need liinidele. Liine oli 26 ja vahepeal läks tal seal oi oi oi,kui kiireks aga ta sai alati hakkama! Eelmine aasta,kui ära läksime, siis Helen oli järgmise kastipoisi lahti lasknud(meie sõbra Eddy). Igatahes südame tegi väga soojaks, et me neile ikka meeldisime ja nemad meeldisid meile ka väga väga!

10.08.12

Eile õhtul pärast 8 tunnist sõitu hakkasime otsima endale kohta, kuhu saaksime autokese parkida ja magada. Me vahetasime enda uhke Commodori Mitsubishi Pajero vastu..nagu isa mul ütles maastur on ikka maastur ja tõsi ta on. Poole mugavam on reisida kuna ruumi on rohkem ning, et saaksime veel rohkem raha säästa - magame autos. Eeiei, me ei ole nagu kaks pompsu. Elu on nagu lill!Istmed saame lasta alla ja teha neist queen size voodi, pluss meil on olemas muu kämpimiseks vajalik staff. Esimene öö autos möödus palju lubavalt..Aivo kiitis, et tal oli nii mugav. Ma nii hästi ei maganud, sest me ööbimise kesklinnale suht lähedal parklas ning ma pidevalt jälgisin, et mis autod sinna sõitsid..ühesõnaga valvasin aivo und:D Nüüd üldiselt ikka proovime vähem parematesse kohtadesse end paigutadam kus ei liigu nii palju rahvast

Praegu oleme muideks laevas ja liigume Tasmaania poole. Lugesin, et paljud võrdlevad laeva Rootsi kruiisilaevaga..no minu meelest on Tallinna- Helsingi laevad ka suuremad, kui see Spirit of Tasmania. Siin on kirjad seintel, et ei tohi põrandal lebotada aga tundub, et kedagi ikka ei huvita ja rahvas on igal pool igas asendis. Ise seadsime end sisse mõnusalt mingisse restorani, mis töötab õhtusel kruiisil. Aivo vahib entertainment systemist Expendables 2 ja molutab niisama Ja mainin ära, et hirmus nõrgad on need ausid..erinevatest foorumitest juba lugesin , kuidas paljud hoiatasid merehaiguse eest ja noh, päris paljud on ka väga hädised. Laev kõigub küll päääris palju küljelt küljele aga mitte midagi hullu pole..

Natuke Tasmaaniast:

Melbourneist 9-11 tunnise laevasõidu kaugusel olenevalt, milline ilm merel on.

Suuruselt on ta suurem, kui Eesti ning rahvastikuarv on väiksem(u 503,292 püsielanikku)

Pealinn on Hobart, mis on Lonley Planeti üks „Top ten cities in the world to visit in 2013“ Eks me näe, mida põnevat sadamalinn meile pakub..

Ikoon on Tasmaania kukkurkurat (Tasmania devil) aga näha võib ka vombateid, albiino kängusid ja muid sulelisi ja karvaseid.

Inimesed – kadedad kirjeldavad , et nad on kolmepealised aga pidid olema ülisõbralikud ja head võõrustajad..veel toredamad kui „suurema saare“ elanikud. )

Suur osa Tasmaaniast kuulub World Heritage listi, mis meelitab turiste üle maailma avastama sealset rikkumata metsikut loodust..ka meid

12.08.12

Esimese öö veetsime karavanipargis, mis oli hästi lähedal sadamale. Wc ja dušš olid ikka mega nõukaaegsed aga noh, meie väga pirtsakad ju pole Esimeseks sihtpunktis võtsime Cradle Mountaini, kus oli väga vga palju erinevaid ja erinevate raskusastmetega matkuradu. Väga populaarne on, et tehakse Overlandi track, mille läbimiseks kulub keskmiselt 6 päeva...meie kahjuks(võii ikka pigem õnneks??) ei saa seda endale lubada. Muideks , et teha overlandi tracki, peab maksma 120dollarit inimese kohta, mis läheb tee hooldamiseks. Ma usun, et see on väga väga äge kogemus aga siiski natuke liiga kallis ju? Niigi tuleb maksta eraldi pargi sissepääsu eest(2 kuu luba on 60 dollarit auto kohta)..Meie kõmpisime 3 km üks ots Marion lookouti(1223m)..kohati oli üsna raske, sest trepiastmed olid tehtud väga kõrged ja mul pole just kõige pikemad kepsud. Vaade oli väga ilus kraaterjärvele ja Dovei järvele, mis on ühtlasi sügavaim magedavee järv Austraalias. Kahju ainult, et päike valele poole loojus muidu oleks veel vingem vaade olnud. Öö veetsime karavanipargis, kus pidime 35 dollarit välja käima, mis on väga kallis!! Süda tilkus mõlemal verd ja jõudsime ühisele kokkuleppele et Big 4 ketti kuuluvatesse parkidesse me enam jalga ei tõsta:D Muideks Tasmaanias on võrrledes ülejääänud Austraaliaga üldse külmem kliima..ja õhtul läheb ikka pääääris jäiselt külmaks. Me ikka oleme üle 30 kraadise soojusega harjunud ja nüüd see 20kraadine temperatuur tundub päris jahe
Nii palju kui me praegu sõitnud oleme ja näinud oleme, siis siin on ikka vägev loodus! Love it.

13.08.12

Üritan väheke jälle kirjutada, kuigi praegu teed on hirmus ülesse alla ja käänulised..loodan, et südant väga pahaks ei viska. Pärast hirmus kallist karavanipargis veetud ööd võtsime suuna edasi Queenstowni poole,mis on hästi hästi pisike kaevanduslinnake suurte mägede keskel. Seal kaevandatakse rauamaaki, mille nime ma täpselt ei mäleta aga see on vajalik, et meie tehnika ikka töötaks ja edasi areneda saaks. Minu meelest on sealne kant lihtsalt super! Aaa ja enne Queenstowni jõudmist tegime väikese kõnnaku Montezuma fallside juurde. Uskumatult vinge ajalugu on sellel kohal(tegelt oli see vihmamets)..seal oli kunagi raudtee, mis võimaldas inimestel(ja kaubal) ühenduses olla teiste kohtadega, kui veel sõiduteid polnud ning seal kaevandati hõbedat, kulda ja muid rauamaake. Koskede juurde näita teeviit, et 3 tundi edasi-tagasi matk. Enamus kohtades on pandud see aeg suure varuga ja tegelt on läinud matk kiiremini aga no kurat, seal läkski meil 3 tundi, mis tekitas tunde, et oleme nõrgad ja vanad Rada oli 10 km pikk aga muidu üsna tasane ja kerge. Väga mõnus oli..ja õhk oli kuidagi teistsugune...jaa..nägime pisikesi madusid, kes vist polnud mürgised aga me pole kindlad ka. Kosk oli vägev..Tasmaania kõrgeim. Pildid räägivad enda eest.
Öö veetsime Queenstownist paar km eemal järve ääres..täiesti tasuta ja täiesti kahekesi! Super ilusa vaatega järvele ja mägedele. Jõime Vana Tallinna koorelikööri, sõime krõpsu ja vaatasime päikseloojangut..mõnus! C ´est la vie! Ehk see ON elu!

14.02.12

Eilse päeva naelaks oli Mt Field rahvuspark, kus alustuseks sõitsime 17 km ülesmäge. Seal pidi olema vägev vaade aga loomulikult mida polnud, oli vaade. Oli ka erineivaid matkuradu, kus raudselt oleks saanud ilusamaid vaateid, aga kuna kell oli 5 õhtul ja meil olid vaatamata Ruselli kosed ning ööbimiskohta ka polnud lähedal , siis vurasime sama targalt mäest alla tagasi. Kosed asusid ainult 10minuti kaugusel autoparklast,pettunud olime neis..(vähemalt mina)need olid suhtliselt ära kuivanud...aga ilusad olid siiski Ööbimise kuskil linnas pargis, kus olid ühes lastemänguväljak, terviserada, grillimisala ja koertega jalutamise ala..ehk hommikul, kui esimesed trennitajaid ja pissitajad parki jõudsid, panime minekut! Hommikul jõudsime Hobarti, mis oli hirmus sombune aga suhtliselt soe. Nagu ma eespool mainisin, on Hobart sellel aasta must visit koht. Meil on kõik see reisikava nii tihe, et pole aega molutada siin ja seal..ehk kõndisime natuke kesklinnas, kus olid uhked jahid, leidsin 2 dollarit ja suutsin trepist alla lennata, sest jäin pilte vaatama,mis olime just teinud:D:D. Kunsti huvilistel oleks seal tegevust küll ja küll..seal on tänapäevane ja uhke kunstigallerii Mona, mida tuldakse ekstra uudistama üle maailma. Meid kahjuks kunst ei huvita ja võtsime suuna Port Arthuri poole, mis on väga väga huvitava ajalooga koht. Nimelt tegi samanimeline mees seal sunnitöö laagri/ vangla, kuhu saadeti karistust kandma need „kõige“ hullemad pätid, nt mingi tuntud onu sai 15 aastat selle eest, et purjuspäi ringi uitas..nii, et meil ikka on vedanud Veel „leiutati“ seal veel piinarikkam moodus, kuidas inimesi karistada..vangid said eraldi kambrid, kus olid nad 23 tundi kogu päevast ning ühe tunni said olla kõrgete seintega alas koos pisikese taevajupiga. Vangidel oli keelatud igasugune rääkimine/häälitsemine/viipekeeles suhtlemine omavahel(kuigi nad vist ei näinudki kedagi, sest enamuse ajast veetsid kambris)..karistuseks kottpime karts. Igati õudne elu aga kui ma ei eksi siis ka tänapäeval on vanglates 23tunni ja 1 tunni süsteem..vähemalt Tartu vanglas on(eiei ma ei ole pätiplika..käisin kunagi klassiga tuuril seal)Veel oli seal saar eraldi vangilaagriga ja surnuaia saar..Tegime igal pool palju pilte, et äkki jäävad meie piltidele vaimud, sest informatsioonikeskuses oli eraldi stend külastajate saatetud piltidega, kuhu oli jäänud imelik udukogu..creepy. Pilte pole veel arvutisse pand aga tundub, et meil ei läinud õnneks Ma kirjutaks teile veel palju põnevat selle koha ajaloost aga ma ei usu, et keegi lugeda viitsib. Ainult mainin veel, et 1996 aastal mingi hull mees avas tule sealsete turistide pihta tappes 35 inimest ja haavas raskelt 19 turisti..täiesti jobu ma ütleks!!
Tasmaanias möllas ka paar nädalat tagasi suured metsatulekahjud ning kui sõitsime Port Arthuri poole, siis tõesti oli õudne vaadata, kuidas puud olid ära põlenud ja ära surnud..päris palju maju oli maha põlenud ja inimesed elasid telgis..isegi paar autot ja paati olid ära põlenud. Õnneks suurem osa majadest suudeti päästa kuigi tõesti põlengud on seal kandis suured olnud..ma ei kujuta ja ei tagasi ette kujutada, mis tunne võib olla, kui kodu lihtsalt maha põleb..õudne..

16.02.12
Pärast ajaloolise Port Arthuri külastust võtsime suuna idarannikule, mis on tihedamini asustatud nagu ka „suurem“ Austraalia. Idarannik pakub helehelehelesinise veega randu, imehead veini(mida me ei mekkinud) ja seal kandis lihtsalt ollakse. Külastasime Wineglass bay lookouti(keegi ei oska öelda, et miks just selline nimi, sest veiniklaasi see eriti ei meenuta) ja ma arvan, et ma ei valeta, kui ma ütlen, et see rada on Tasmaanias tihedamini ettevõetavaid radu. Turiste oli seal meeletult palju ja just asiaate. Huvitav ongi, et bäkkereid on siin Tasmaanias üllatavalt vähe..enamasti on rendiautodega asiaadid või karvanidega vanaisad/vanaemad. Hmm.. igatahes 1,5 tunniseks rajaks olin ma valmistunud pikalt, sest kuskilt blogist lugesin, et see on väga raske rada. Ei olnud!! Võrreldes teiste radadega oli see kõkimõki. Vaade oli lummav aga kuna lookoutis oli meeletult turiste, siis oli ebamugav seal ja ei saanud rahulikult vaadet nautida. Omaette vaatamisväärsused olid aasia neiud/naised, kes matkasid kontsakingadega ja neid oli päris mitu Üks mainist väärt koht, mida külastanud selle paari päeva jooksul oleme on Jaccobs ledders ehk siis sõitsime taas oma tibulinnuga(auto hüüdnimi) ülesmäge 15km. Vaade oli taas super! Õnneks seekord vedas ja see sõit ei olnud asjata.
Idarannikul on küll ilusad rannad aga mulle siiski meeldis rohkem läänerannik ja sealne metsik loodus ning mäed. Ülehomme ehk 18. veeb hakkame varahommil laevaga Melbourne poole seilama ning seal võtame suuna idarannikule ehk Sydneysse, Gold Coasti ..jne. Üldiselt võime öelda, et jäime Tasmaaniaga väga rahule! Sisikonna saime korralikult segi loputada käänulistel teedel ja väga ilusaid vaateid oli kõikjal! Ja aitäh ilmataat, ilmadega vedas meil väga, isegi randid saime..
Nii nüüd üritan selle blogipostituse ära postitada ja uued seiklused uutes postitustes. Ja tõesti vabandan igasuguste kirjavigade pärast..enda õigustuseks ütlen, et sissekanded on kirjutatud uina.-muina olekus ja tõesti kirjakeel ununeb ära, kui ei kasuta seda tihti..loodan, et annate andeks.

Hakkasime mõtlema üks päev, et me ei mäleta millal me viimati nägime vihma. Julgen pakkuda, et kolm nädalat on meil olnud soojakraade üle 30ne ja vihma njetu. Päris palju on öelnud, et aiii ma olen niii kade, et teil seal soe aga uskuge mind see kuumus pole siin üldse nii tore...eriti kui nüüd viimastel päevadel on olnud üle 40 kraadi. Tuul, mis puhub on kuum ja kõrvetav, koju jõudes on kodu nagu sauna eesruum(kõik metallist asjad on kuumad ja hakkavad õhtu sealt ilusti õhkama soojust välja ) Ühesõnaga pole see elu meil miskit nii lill.

Natukene meie tööelust ka..

Ma vist mainisin, et töötame see aasta samas kohas kus eelmine aasta..pakime nektariine, virsikuid, ploome jne. Kui meil siin paar nädalat tagasi õhkasime., et tuleks jumal küll juba vaba päev siis nüüd on vastupidi. Hilisemad sordid ei valminud millegi pärast ja nüüd kuumuse tõttu ei saa neid korjata. Kiirel ajal töötasime mmmm 6?nädalat kus oli üks puhkepäev.

NB: JÄRGNEV TEKST ON KALLITE KOLLEEGIDE BLOGIST (hellejalauraaustraalias.blogspot.com.au ) ja sain neilt loa ka copy-pasteks:D :

Nagu mõned ilmselt juba kuulnud on, siis meie tööks on luuviljade (nektariinid, virsikud, aprikoosid, ploomid) pakkimine. Tegemist on täiesti tüüpilise liinitööga: viljad tulevad mööda liine, meie võtame need liinilt, vaatame, kas need sobivad kasti panekuks või mitte, sobilikud laome ilusti-kenasti kasti, koledad viskame järgmisele liinile, kust need lähevad kas mahlaks või siis teise klassi pakkimisliinile, kus pannakse kasti koledamad viljad. Ja ega vilju siis niisama kasti panna ei või, kõik käib ikka ilusti mustri järgi. Ühel päeval just avastasime, et meie jutt on selle töö ja nende ladumismustrite tõttu muutunud tavainimestele ilmselt täiesti arusaamatuks. Laused stiilis “no tegin seal siis seda viis-viis-seitset”, “kas see kolm-kolm-üheksa on magus liin vä”, “täna tegin mingeid eriti pabulaid, neli-neli-üksteist-neli oli vist” on meie jutus vägagi tavaliseks muutunud. Kõige hullem on see, et meie enda jaoks on need kõige loogilisemad laused üldse. Masendav, mida see töö meiega teinud on.

Kuna tegemist on tükitööga, siis meie palk sõltub otseselt sellest, kui palju me pakime. Seega on väga oluline, kas ja millise liini sa endale saad ning kes sinuga koos veel selle liini ääres on. Liine on meil seal kokku 26, pakkijaid aga tunduvalt rohkem, seega igaüks endale liini ei saa ning seetõttu käib päris tihe konkurents heade kohtade pärast.

Liinid pole loodud pikematele neidudele.

Aprikoosid..väga pabulad

Virsikute treid..kergem pakkida aga tükihind on 32-42 senti trei kohta.

Pole meie packing shedis tehtud aga selline on ka meie liiniäärne "elu"

Tööpäevi üritame huvitavamaks muuta eesti estraadiklassikat meenutades ja vahel isegi liini ääres kõva häälega lauldes :D mõnel eriti kehval päeval, kui tempot ei anta või viljad on koledad ja pehmed, on meie repertuaaris näiteks Getter Jaanist inspireeritud “me kõik jääme nälga, tean seistes liini ees”. Õnneks selliseid päevi väga palju ette pole tulnud. 

Aga nüüd siis lähemalt meie pakkimislao rahvast. Laias laastus jaguneb seltskond kaheks: kitsassilmad ja suursilmad. Alustame siis kitsassilmadest. Neile on meil välja kujunenud üsna omapärased, kuid tabavad hüüdnimed. Seda peamist seetõttu, et umbes kolmandal päeval, kui me seal töötasime, leidis meie vahel aset umbes järgnev dialoog: 
Laura: “Seal oli üks pilukas ka”
Helle: “Milline?”
Laura: “No see lühike” 
Ilmselgelt oli vaja pilukatel kuidagi paremini vahet teha. Järgnevalt toon välja mõned kõige silmapaistvamad/meeldejäävamad pilukad:

Pilumutt

– tema on selline umbes 40-aastane kitsassilm, kes on seal pakkimises töötanud juba päris mitu hooaega. Ta on kõige kiirem pakkija, kuid samas paneb ta ka väga palju halbu vilju kasti. Heal juhul tuleb sellest ainult temal jama, halval juhul saame kõik selle eest sõimata. Hommikuti on Pilumutt väga hoos. - jookseb juba enne ülemusi tööle, et endale koht krabada. Suhteliselt lapsik või nii. Kõige häirivam tema juures on aga see, et mõni kord (no tegelikult ikka päris tihti) korjab ta lihtsalt liinilt kõik viljad ära, niiet teised ei saagi mitte midagi pakkida. Üks päev võttis Helle lõpuks julguse rindu ja ütles Pilumutile ja veel ühele pilukale, et kuulge, jätke meile ka ikka midagi pakkimiseks. Algul Mutt ainult noogutas selle peale, aga hiljem, märgates, et Helle oli ka ta liini ära võtnud (ehkki ta ei olnud seal liini ääres juba umbes pool tundi olnud, vaid korjas suure hoolega Laura liinilt vilju ära), läks Mutt närvi ja kallas Helle pooliku kasti liinile ümber. See jõudis muidugi kuidagi ülemusteni ja Mutt sai selle triki eest kollase kaardi. Jah, meil jagatakse seal kollaseid ja punaseid kaarte nagu jalgpallis :D

Koeratõbine Duopüks

– ta on selline huvitav tüdruk. Alati, kui mõnel liinil on rohkem, kui 50 vilja, siis ta jookseb nagu oleks tulekahju vms. Ise vehib samal ajal kätega nagu mänguhoos koer vms. Ja kui liin on täiega täis ja hakkab kohe üle ajama, siis ta vehib samuti nagu tal oleks mingi kummaline haigus kallal, selle asemel, et täiega pakkida ja asi uuesti kontrolli alla saada. Seepärast ongi ta meie jaoks Koeratõbine. Duopüksi nimi on talle külge jäänud, sest tal on veider komme kanda pikkade pükste peal lühikesi pükse. Ei tea, kas see on mingi uus mood?!

Poisike

– algusest peale on meil olnud segadus, kas ta on poiss või tüdruk. Kuna üldiselt poisse pakkimisse tööle ei võeta, siis oletasime, et ta on lihtsalt poisilik tüdruk. Korra nägime teda ka naiste WC-sse minemas. Seega järelikult ikkagi tüdruk. Aga viimasel ajal on ta muutunud järjest poisilikumaks. Kannab poiste triiksärki ning käis juuksuris ja nüüd näeb välja täiesti nagu väike armas pilusilmne poiss. Ainus müsteerium ongi see, et miks ta siis ikkagi naiste WC-s käib…

Vennad

-  need on tegelikult 2 õde, kes on äraütlemata poisilikud. Ja kuna meie Triinuga oleme selle pakkimislao Õed, siis järelikult nemad peavad leppima nimega Vennad

Mütsiga tibi

-  ta on selline hästi poisilikult riietuv tüdruk, kellel on iga jumala päeva müts peas. Me oleme üsna veendunud, et ehkki tal muidu on umbes õlgadeni ulatuvad päris paksud juuksed, siis sellest hoolimata on tal keset pealage kiilakas laik, mida ta selle mütsiga varjab. 

Hiireke – väga hiirekese moodi tüdruk. Sellise halli. Alguses pakkis ta väga aegalaselt ja temast ei olnud ikka mitte mingit tolku. Nüüdseks on ta aga väga tüütuks muutunud. Ta tuleb su liini peale ja ei lähe ära. Ja ta lihtsalt ei lähe ära.. vahet pole palju sul vilju liinil on. Ja kui ta üksinda liinile või liini otsa satub siis teeb ta väga veidralt kiiret tempot.. saa siis nüüd aru..

Õnneks lisaks kitsassilmadele töötab meil seal ka päris palju suursilmi.

Helen

– tema on meie otsene boss. Väga tore naine, igati abivalmis, õiglane ja asjalik. Alati kuulab su ära kui midagi on vaja. 

Kvaliteedikontrollitädid Glenda ja Jenny

– nemad on päiksekiired meie päevas. Eriti Glenda. Tema on selline rikutud mõtlemisega kuuekümnendates tädike, kellel on alati midagi teravat öelda ja nalja saab alati palju. Iga kord kui nad tulevad meile näitama, mitu halba vilja me mingisse kasti pannud oleme, on nad ikkagi väga sõbralikud ja toredad.

Kõõrdsilmne patsutaja ehk=== Tony=== – tema asetseb hierarhias üleval pool enne mainitud Helenit ja all pool varsti mainitavat Kurja Onu. Kõõrdsilme patsutaja on ta aga sellepärast, et esiteks on tal silmad kõõrdis ning vahepeal käib ta meie vahel ringi, vaatab mida me teeme (et ikka punane külg viljadel üles poole oleks) ja siis patsutab vahepeal seljale ja ütleb et jätka, jätka.

Jenny poeg ehk Kompu – tema on üks neist, kes täis pakitud kastid ilusti aluste peale paneb. Alguses oli ta meie kõigi (eriti Triinu) silmarõõm, kuid siis saime teada, et tal on 4 last. Alates sellest hetkest hakkas ta iga päevaga meie jaoks aina koledamaks muutuma :D ise mõtlesime, et ehk oli asi ka selles, et tal kasvas habe aina pikemaks. 

Kuri Onu

– Tema on meie kõige suurem boss. Ükskord ta karjus meie kõigi peale ning pärast oli mitu päeva moraal väga madal. Ja temaga meid vahepeal ka ähvardatakse: “you don’t want Michael to come in and…“ või “if he’s in a bad mood…“. Aga nüüdseks me teda enam ei karda ja loodetavasti see asi ka jääb nii.

Kurja onu tütar ehk Hitler

– tõeline issi tütar. Ükspäev nägime kuidas ta enne pausi läks Kurja Onu juurde ja siis issi pani tütrekesele ilusti käed umber ja kõik oli ninnu-nännu. Kui ta alustas, siis ta arvas vist et ta omab kõigi üle võimu ning lähtuvalt tema käitumisviisist tuli talle ka hüüdnimi Hitler. Nüüdseks on ta aga leebunud ja enam ei ole tema kohta ühtegi halba sõna öleda.

Lõhnaõli-tibi ehk Lauren

- oli Helle suur sõbranna. Mingi hetk ta igatahes enam Hellega väga ei suhelnud ja nüüdseks on ta juba läinud. Lõhnaõli-tibi nime sai ta aga seetõttu, et pidevalt oli ta endale peale kuhjanud hunniku lõhna. Või deodoranti. Täpselt ei jõudnudki selgusele.

Iiri tibid

– 2 Iirimaalt pärit tsikki, kes teevad samuti oma farmipäevi nagu meiegi, kuid silmnähtavalt nad ei vaimustu sellest tööst. Parema meelega nad ilmselt pidutseks või suvitaks niisama. Nüüdseks on nad ka juba kuskil uutel asumaadel.

Need on siis meie töökaaslastest silmapaistvamad ja huvitavamad. Tegelikult on rahvast veel, aga kõikidest nagunii ei jõuaks kirjutada.

Jõulud möödusid meil päris toredalt, kõik oleks olnud täiuslik, kui oleks olnud kõik armsad inimesed kõrval. Kuna meile anti tervelt vaba nädal siis põrutasime kaheks päevaks Adelaide lähedale poolsaarele. Käisime väikses linnakeses, kus oleks olnud õhtu võimelik pingviine näha..selliseid imetillusid. Aga kuna me ei jõudnud pimedust oodata(hommiku vara panevad plehku..sööma..ja õhtu võtavad suuna tagasi) siis loodame, et näeme neid Melbourneis või vist isegi Tasmaanias peaks neid olema. Säästlikud inimesed nagu me oleme siis loomulikult ööbisime autos koos mõrverlike hetkedega, ilmeselgelt liiga palju õudukaid vaadanud Seal kus ööbisime oli päris kena vaade...piltidele on enamvähem jäänud midagi peale. Hommikul suutsime end korra ülesse ajada, et vaadata päiksetõusu ja pärast seda läbisime väikse matkaraja. Edasi – tagasi oli 3,4 km äkki? Lõbusalt alustasime allamäge kõnnakuga, ülesse tagasi nii tore polnud tulla..aga ellu jäime. Pärast seda sõitsime natuke edasi ja otsisime bensiinijaama. Meil punane tuli põles ja säästliku sõitu oli suhteliselt raske teha, sest pidevalt oli mäest ülesse mäest alla sõit. Loomulikult terhvas olema jõululaupäev kui kõik väiksemate asulate bensiinijaamad olid kinni. Hoidsime hinge kinni, et ikka jõuaksime järgmise asulani ning, et seal bensiinijaam oleks avatud. Õnneks oli avatud, kui poleks olnud siis arvatavasti oleksime end kuskile kerra visanud ja oodanud avamist:D Mul tulid lausa pisarad silma kui nägin bensiinijaama..ja noh kuna kogemus oli nii kehva siis laadisime paagi mõnuga täis. Ülejäänud päev aga möödus mõnusamalt..laineid püüdes . Küll oli mõnus! Päiksepõletus aga ei olnud enam nii mõnus. Aga me sellega üsna harjunud siin juba, sest ikka ja jälle ununeb päiksekreem ära..eriti kui väljas on mõnusalt tuuline ja tunne, et päike ei võta üldse

Jõululaupäev.

Ahjaa ja saime uue auto..sellega on paaalju parem offroadi ju teha!

Paari nädala pärast hakkame me uusi seiklusi otsima. Kõige pealt läheme Tasmaania ( natuke suurem saar kui Eesti) ning pärast seda liigume mööda idakallast edasi Sydney poole. Aga kõigest selllest järgmises posituses..mis arvatavasti tulebki uute reisimuljetega!

Seni aga teile kõigile palju päikest, armastust, rõõmu, tervist, headust!

Kallistades Reelu ja Aivo